Savisaare-truuduse lunaraha ehk pilk Tallinna eelarve telgitagustesse

Savisaare-truuduse lunaraha ehk pilk Tallinna eelarve telgitagustesse

Esmapilgul läheb Tallinna linnal hästi. 2015. aastal kasvab pealinna elanike arv umbes 5000 inimese võrra ja seega suurenevad linnaeelarve tulud. Kuid samas kasvab ka paljude keskerakondlaste rahulolematus Tallinna linnas toimuvaga, mistõttu peab napilt taas Keskerakonna juhiks valitud Edgar Savisaar üha tõstma panuseid, et pealinna enda käes hoida. Selleks, et luua juurde parteilisi ametikohti ning kõlavate nimedega projekte, tõstetakse parkimis- ja lasteaia kohatasu. Samal ajal koondatakse ressursse Suure Juhi valvsa pilgu alla – linnaosavalitsuste kasutada on jäänud vaid 5% eelarverahast ning neil puuduvad arengukavad ja pikemaajalised plaanid.

Mõistagi juhitakse linna just eelarve kaudu ja eelarve prioriteedid väljendavad võimulolijate väärtusi ja eelistusi. Viimases pole iseenesest midagi halba, sest võimul on oma loogika ja otstarve, kuid totaalse täiuseni arenedes muutub võim eesmärgiks omaette. Pan-Euroopa liikumise juht R. N. Coudenhove-Kalergi on oma legendaarses toeses „Totaalne riik – totaalne inimene“ selle kohta tabavalt kirjutanud: „Distsipliin astub õigluse asemele, autoriteet vabaduse asemele; sõnakuulmine südametunnistuse asemele“. Ja linna 2016. aasta eelarvest nähtub selgelt, et täpselt nii ongi Tallinnas juhtunud.

Savisaare ainuvõim läheb linlastele üha kallimaks maksma

Ajal, mil Edgar Savisaar on linnapea ametist kohtu otsusega kõrvaldatud, võis hetkeks naiivselt loota, et Taavi Aasa eestvedamisel volikogu ette toodud linnaeelarve erineb Edgar Savisaare juhtimisel koostatutest. See lootus mõistagi ei täitunud. On hästi teada, et totalitaarsetes organisatsioonides kulud süsteemi säilitamiseks ja ülalpidamiseks aina kasvavad. Tallinna kui Narva langemise järel Keskerakonna viimse kantsi püsimine on pealinnale väärilise ambitsioonika visiooni asemel rajatud üha enam võitlusele ümbritseva halva – eelkõige riigi vastu. See pärsib mõistagi linna suutlikkust ajaga kaasas käia, sest ühtaegu tuleb kaitsta end nii sisemiste kui ka väliste vaenlaste eest, mis nõuab maksumaksja rahakotist üha suuremaid kulutusi.

Sissepoole suunatud võimul püsimise kulud on nö kodurahukulud, mille abil ostetakse linnasüsteemis ja sellega piirnevates asutustes lojaalsust ning luukase üha uusi parteilisi töökohti. Käesoleval aastal loodud 1,5 miljonit eurot aastas maksev enam kui 30-liikmeline linnavalitsuse liikmete büroo on vast markantseim näide, kuid parteipiletit ettenäitamata ei pääse ka juhtima munitsipaalpolitseid, Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi või linna Kultuuriväärtuste Ametit.

Samuti kuuluvad kodurahukulude hulka rahaeraldised läbipaistmatutele sihtasutustele ja mittetulundusühingutele. Näiteks selle asemel, et moodustada Tallinna Haigla loomiseks erialaspetsialistidest nõukogu ja selge eesmärgiga Sihtasutus Tallinna Haigla, kavatseb linnavalitsus muuta läbikukkunud (Äriregister ei ole kandeavaldusi rahuldanud!) ja sadu tuhandeid eurosid linna raha neelanud Ühistupanga Asutamise Sihtasutuse sihtasutuseks Tuleviku Tallinn, mis peaks nõukogu liikmete Edgar Savisaare ja Taavi Aasa juhtimisel hakkama tegelema kõigi linna suuremate projektidega. „Uuele“ sihtasutusele eraldatakse järgmise aasta eelarvest veel 300 000 eurot. Aga lisaks Tuleviku Tallinnale on linna ülalpidamisel veel sihtasutus Tallinna Arengu- ja Koolituskeskus, Tallinna Energiaagentuur, MTÜ Integratsiooni Ühiskondlik Algatuskeskus jpt.

Väljapoole suunatud võimul püsimise kulud on seotud mõistagi linna propagandategevusega. Tallinna Televisioon neelab eelarvest juba enam kui 3,5 miljonit eurot aastas (Tallinna TV eelarve kasvab 2016.aastal varasemaga võrreldes 115 000 euro võrra) ja linna avalike suhete korraldamiseks, sealhulgas ajalehtede Pealinn (Stolitsa) väljaandmiseks kulub 2,2 miljonit eurot. Samal ajal soovib linnavalitsus tõsta lasteaia koha- ja parkimistasu tasu, et koguda eelarvesse lisaks 2,3 miljonit eurot. Küüniline, aga tõsi.tallinna-kesklinn-69612061

Tsentraliseerimine ja lühike kavandamishorisont

Mul on heameel, et Tallinnas on kaheksa eriilmelist linnaosa, sest kaasaegne linn on eelkõige kogukondlik organisatsioon. Tallinna igapäevane juhtimine ja otsuste tegemine tuleks viia linnaosavalitsuste ja halduskogude tasemele, jättes linnavalitsuse hooleks strateegilise juhtimise. Kahjuks püüavad aga tänased linnajuhid võimutäiuse kaotamise hirmus üha enam otsustusõigust Vabaduse väljakule koondada. Linnaosavalitsuste kasutada on jäänud vaid ca 5% linna eelarvevahenditest ja pooltel Tallinna linnaosadel puudub arengukava. Edgar Savisaare loodud ületsentraliseeritud juhtimissüsteem ja pideva usaldamatuse õhkkonnas üha kasvav totaalne kontrollimissoov ei võimalda aga ka teistel linnajuhtidel ambitsioonikamate mõtete elluviimisega tegeleda.

Nii, nagu paljusid teisi totalitaarseid režiime, iseloomustab seetõttu ka Tallinna juhtimist lühike kavandamishorisont ning suurte ideede väljakäimine olupoliitiliste uitmõtetena, millesse tuleb pärast esialgseid rahapaigutusi ja meediasõnumite tootmist hakata tõsiseid korrektuure tegema. Nii on läinud linnapanga ja -poega, kahjuks ka spordikooli ja kultuurikatlaga. Sarnane on lugu ka palju kõneainet pakkunud parkimistasude tõusuga, mille ainsa eesmärgina paistab linnavalitsus nägevat eelarve täitmiseks lisamiljoni leidmist.

Kui linnavalitsusel oleks tõsine soov aidata kaasa parema parkimiskorralduse loomisele, tuleks küsimusele läheneda hoopis komplekssemalt kui taas eelarvemenetluse käigus parkimistasusid tõstes. Pole põhjust arvata, et kui Tallinna vana-, syda- ja kesklinnas on pisut üle 6000 parkimiskoha, aga tasuta või soodustingimustel (kohaliku elaniku maksusoodustus, invakaardid, elektriautod, linnavalitsuse korraldusega antud eriload) saab nendes tsoonides parkida ca 9000 sõidukit, aitaks parkimistasude tõstmine üksikmeetmena Tallinna parkimiskorraldust parandada. Parkimistasude tõstmisele võiks eelistada maksimaalse lubatud parkimisaja piiramist ja rakendada erinevatel kellaaegadel erinevaid tasutariife. Samuti tuleks alustada kaasaegse geopositsioneerimise põhise süsteemi loomist, kus inimestel oleks võimalik saada reaalajas infot vabade parkimiskohtade kohta, arendada edasi liinivõrku ning pargi-ja-sõida süsteemi ja kohustada kõiki eraparklaid lubama 15 minutit tasuta parkimist.

Sõnakuulmise asemele südametunnistus

Tallinna linna 2016. aasta eelarve mahuks kujuneb koos lisa-eelarvetega umbes 600 miljonit eurot, mis moodustab enam kui kolmandiku Eesti kohalike omavalitsuste eelarvetuludest. See on suur rahasumma, mille abil saab palju ära teha. Sotsiaaldemokraatide poolt mitmeid kordi esitatud algatuste nagu õpetajate palgatõus, tänavavalgustuse taastamine, teede ja tänavate remonttööd ning suuremad heakorrainvesteeringud arvestamine linnaeelarves on sammud õiges suunas. Aga need sammud võiksid olla oluliselt pikemad, kui linnajuhtide väärtusruumis asetuksid lojaalsuse eest lunaraha nõudmise ning distsipliini asemele õiglus ja arukus, autoriteedi asemele vabadus ja sõnakuulmise asemele südametunnistus. Usun, et on ainult aja küsimus, kui tänased linnajuhid pealinna elu korraldamist enam pelgalt Savisaart matkides jätkata ei saa.

Artikkel on avaldatud Postimehe arvamusportaalis: http://arvamus.postimees.ee/3429259/anto-liivat-savisaare-truuduse-lunaraha-ehk-pilk-tallinna-eelarve-telgitagustesse

Jäta oma kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>