Sotsiaaldemokraatide sisevalimistest

Sotsiaaldemokraatide sisevalimistest

Laupäeval peavad sotsiaaldemokraadid Pärnus üldkogu, kus valitakse erakonnale esimees ja juhtorganid. Mida laupäevale lähemale, seda lustlikumaks olukord läheb. Diskussioonid erakonna arutelufoorumites muutuvad elavamaks, siin-seal üritatakse midagi meediasse spinnida ning meediakanalid püüavad kandidaatide väljaütlemistest genereerida üha konfliktsemaid pealkirju.

Nii on see alati enne valimisi, olenemata sellest, milliste valimistega on tegu. Mulle valimised igal juhul meeldivad, sest poliitika ilma valimisteta ei ole mitte ainult igav, üksluine ja stagneeruv, vaid tihtipeale läbipaistmatu, küüniline ja julm.

Kui Jevgeni Ossinovskit poleks olemas, oleks ta tulnud välja mõelda

Umbes nii võiks sotsiaaldemokraatide tänase sisevalimiste olukorra Voltaire’i parafraseerides kokku võtta. Pika demokraatiatraditsiooniga riikides on kombeks, et ihaldusväärsele ametikohale kandideerib enam kui üks kandidaat. See võimaldab eriarvamusi välja öeldes tekitada diskussiooni oluliste küsimuste üle, näha asju teise nurga alt ning tihtipeale ka jõuda kokkuleppele selles, mis tegelikult määrav. Näiteks Hillary Clintoni ja Barack Obama väitlused USA demokraatide sisevalimistel 2008. aastal kütsid kirgi nii erakonna liikmete hulgas kui ka meediakanalites ja olid nauditav vaatemäng poliitikahuvilistele kõrvalseisjatele. Lõppes see kõik Hillary väärika ja võimsa No Way, No How, No McCain kõnega. Õnneks on ka Eesti sotsiaaldemokraatidel võimalik valida mitme hea kandidaadi vahel. Seda nii esimehe, aseesimeeste kui ka juhatuse liikmete puhul. Tunnustan siiralt Jevgenit selle eest, et ta kinda heitis ja Sveni selle eest, et ta selle vastu võttis.Mikser ja Ossinovski

Taustajõududel rusikad taskus sügelevad

Samas tuleb tunnistada, et mõneti ei erine situatsioon siiski palju nooruspõlves kogetust, kus kahe tänavanurgale asju klaarima kogunenud poistekamba ninamehed suutsid omavahel olukorda üsna rahumeelselt arutada, kuid taustajõududel rusikad taskus sügelesid. Nendes olukordades piisas tihtipeale vaid üheainsast vastasleeri pihta tabavalt lennutatud õllepudelist, et üleüldine mäsu algaks. Seda aga pole tänases olukorras kellelgi vaja. Meenutades diplomaat Jaak Jõerüüdi sõnu, siis mis võiks olla veel paremaks meie sisemise tugevuse näitajaks kui see, et peame arutelu oluliste küsimuste üle avaliku väärikuse ja väärika avalikkusega. Seni on see meil enam-vähem ka õnnestunud.

Keda siis ikkagi valida?

Aga üldkogul peab siiski valiku tegema ja otsustama, kelle kätesse usaldada erakonna juhtimine järgmiseks kaheks aastaks. Soovitan nii esimehe, aseesimeeste kui ka juhatuse liikmete puhul valida kandidaate sarnaselt laeva kaptenile esitatavatele nõuetele, lähtudes tõdemusest, et ei ole olemas ideaalset kaptenit kõigile laevadele ja meeskondadele kõigiks võimalikeks merereisideks. Niisiis peavad erakonda juhtima asuvad inimesed:

  1. tundma põhjalikult alust ehk organisatsiooni – Ida-Virumaast Saaremaani ja Tallinnast Valgamaani – või vähemalt piisavalt hästi mõistma ja tunnetama seda, kuidas erakond täna toimib;
  2. omama selget ettekujutust tänastest väljakutsetest ja tulevikukursist, ehk visiooni koos strateegiaga, mis võimaldab olemasolevad tugevused realiseerida seisukohtade elluviimist võimaldavate kokkulepete ja valimistulemustena;
  3. olema ühendajatena suutelised looma võimeka ja ambitsioonika meeskonna, kus on ruumi julgetele ideedele, arvamusvabadusele ja teisitimõtlejatele.

Soovin erakonnakaaslastele tarku ja läbimõeldud valikuid ning kõigile poliitikahuvilistele kaasaelajatele põnevat nädalavahetust!

Jäta oma kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>